Monday, June 3, 2013

10.aprill

Aristoteles Hotel – Koopad (suletud) – Marathon Lake – Family-style restoran (kaheksajalad) - Sounion (Poseidoni tempel) – Varkiza, hotell Apollonia


Väidetavalt nähti Aristotelese hostelis prussakaid –  alumises tüdrukute toas oli neid lausa 3 tükki ringi sibanud. Ma ei tahtnud seda küll viimase hetkeni uskuda, kuid nüüd ei jää ilmselt muud üle, kui loota et need põrgulised kotti ei roninud... Võehh.

Sõime juba tuttavaks saanud hommikusööki (munakollane oli taaskord roheliseks tõmbunud...) ning suundusime edasi parklasse, kust saime oma armsad rendiautod jälle enda käsutusse. Mõeldud-tehtud – otsustasime külastada alustuseks Kreeka koopaid. Tee sinna oli lõpuks üsna kurviline ja kruusane. Parklasse jõudes avastasime et Golfi tagumik oli kergelt lahti tulnud – tagastange rippus kere küljes vaid mõne päevinäinud kruviga. Mis aga kinni ei jää, saab kinni löödud – nii lähtus sellest loogikas ka abivalmis Sulev, kes taolise elutarkusega Golfi mõne vaevaga „ära parandas“. Meie sherlockilik analüüsivõime leidis aga, et tõenäoliselt oli see stange kannatada saanud juba mõne eelneva rentniku käes... Mis aga koobastesse puutub, siis paraku informeeris meid kohalik politsei, et need on paraku suletud ning kogu meie vaev neid näha ei kandnud vilja. Niisiis pidime plaanid ümber mängima ning võtsime suuna nüüd juba uue sihtkoha suunas, milleks sai Marathon Lake.

Marathon Lake-i puhul oli tegu suure tammi ja selle taha jääva paisutatud järvega. Kunagi leidis see kasutust Ateena veehoidlana, kuid enam mitte. Istusime lähedalasuva kohviku terrassil, vaatega järvel ning, nautisime päikest koos jahutava jäätisega. Pidasime plaani kas külastada enne Sounioni ka kiirelt ühte sadamalinna, kuid otsustasime siis otse esimese kasuks (mis tagantjärgi öeldes oli igati õige ja hea otsus).

Enne kui seadsime sammud Poseidoni templi juurde, külastasime ühte kohalikku restorani, mis paraku meie tudengi rahakottide jaoks ostusus aga natuke liiga kulukaks (mispeale otsustasime viisakalt lahkuda). Leidsime selle asemel ühe natuke kaugemal asuva väikese restorani, mis nagu hiljem selgus, oli nö „family style-is ehk sisuliselt tellitakse terve kamba peale suur taldrik salatit, kartulit ja liha ning sealt edasi majandab igaüks oma portsjoniga juba ise. Maksmine ja raha kogumine-jaotamine oli seetõttu oluliselt keerulisem kui tavaliselt (kuid inseneritudengitele ei ole midagi ületamatut). Lisaks on Kreekas omajagu probleeme kaardiga maksmisel – seda ei ole lihtsalt tavaolukorras võimalik siin teha.  Puutusin esimest korda kokku ka kaheksajala ning selle söömisega – tulen tunnistada, et kartus oli suur, kuid põhjendamatu. Tegu oli üsna omapärase maitseelamusega, kuid struktuur oli siiski kuidagi võõrastavalt kummine ja harjumatu.

Peale söömist külastasime Poseidoni templit, kus nautisime maalilisi vaateid, tegime ühe kiire sketši ning lõpus ka mõned grupipildid (vilega töötaja-tädi raskete ohete saatel). Tegu oli taaskord sõnukirjeldamatult harmoonilise kohakesega, kus lihtsalt istudes ja vaikides olustikku, ümbrust ja vaateid nautida. Sõnad selle kirjeldamiseks on üleliigsed – seda tuleb kogeda.

Peale loojangut pidid turistid kahjuks vile saatel marsisammul lahkuma, millest oli ülimalt kahju – päike oli vaevalt veepiiri taha kadunud, kui juba see emotsioon kileda vilega läbi lõigati.
Edasi läks hotelli otsimiseks. Tee Sounionist Varkizasse oli õnneks väga mõnus, lai ja avar ning kulges mööda rannikut, kust avanesid vaated tuledes mägedele ning veepeegeldusele. Teel tegime peatuse, et külastada enne hotelli jõudmist kohalikku poodi, varustamaks ennast piisava koguse söögi ja joogiga. Pood oli suur ja ruumikas, töötajad kõnelesid vabalt inglise keelt ning olid väga sõbralikud – ja! seal sai kaardiga maksta.

Peatumispaigaks oli Varkiza linnas asuv Apollonia hotell. Tegu oli suurepärase hotelliga – suur tuba, suur rõdu, imeline vaade, allkorrusel tuledes bassein ning mainimata ei saa ka jätta omapärast lifti ning sellega kaasnevat sõidukogemust. Meie kuuese toa rõdult avanes vaade lõunamaistele mägedele.

Õhtu kulges müütide ja veini saatel...






Foto: Kadri Mets

Foto: Kadri Mets




Foto: Olja Fomina


Foto: Kadri Mets

Foto: Kadri Mets

1 comment:

  1. Kolm prussakat oli esialgu, hiljem võis sinna nulli lõppu lisada :D

    ReplyDelete