8.aprill
Loutraki – Akrokorinthos (+muuseum) – Mükeene (Lõvide värav, Agamemnoni hauakamber) – ("Omapärane") söögikoht – Argos – Epidauros/Ligourios – Hotell Avaton

Enne Akrokorinthose kindlust külastasime allolevaid varemeid ning muuseumit. Kreekas on üleüldse palju hulkuvaid koeri – nii ka siin. Kaks agaramat neist sai ka ristitud: Tour-guide ning arheodog (kes oli halli kasukaga, väike, ent seevastu ülienergiline kuts). Vaatasime üle antiiksed sambad, kunagistest suurehitistest tänaseks alles jäänud varemed ning hulgaliselt skulptuure ja keraamikat muuseumis. Seejärel suundusime üles kindlusele – ilm oli vahepeal veelgi niiskemaks tõmbunud ning üleval olime justkui vati sees, pilvepiiril. Kuigi üsna pea oli nähtavuseks vaid omaenda ninaesine, oli see udu ja vihm kõikidest võimalikest päevadest ilmselt oma õigel kohal – ilm koostöös Akrokorinthose kindlusega pakkus unustamatu elamuse!

Mõeldes eesseisva Mükeene peale, kippus meel mõrkjaks minema, kui pidime ennast ette valmistama taaskordseks vihmaelamuseks. Õnneks soosis meid päike ning Mükeenesse saabudes olime justkui päeva uue lehe keeranud. Istudes vaguralt oliivipuude õrnas varjus, kuulasime ära Minea ettekande ning asusime seejärel Mükeenet avastama. Võtsime pea kõik istet Lõvide värava kõrvale kaljukünkale ning lasime pliiatsitel käia. Peale käeharjutusi käisime avastamas Lõvide värava taha jäävat loodust ning maalilisi vaateid. Külastasime ka väikest muuseumit ning selle lähedal paiknevat hauakambrit (õigemini seda, mis sellest tänaseks alles oli).

Parklas autode vahele pistetud söögikoha reklaamleht täitis oma üllast ja ainsamat eesmärki – 3 käigulist einet reklaamiti välja võrdlemisi soodsalt, seega oli sellega meie ränkraske otsusus langetatud.  Olles juba lauas istet võtnud, tuli aga Sulevi entusiastlik kõne (kes oli eelnevalt korraks sõitnud veel ühe külastamata objektiga tutvuma) : „Te peate seda nägema!“, viidates lähedalasuvale Agamemnoni hauakambrile. Mõeldud, tehtud – loomulikult tahtsime seda imelist ehitist ka oma silmaga näha. Ja väga vahva, et me seda teha saime! Antud hauakambril oli kenasti säilinud tema võimas pseudokuppel, mida eelmise, päeval nähtud, hauakambri puhul pidi vaid pelgalt ettekujutama. Kamber oli oma lakoonilisuse juures suur ja võimas ning meie päevale väärikas punkt.

Hauakambri elamused värskelt meeles, suundusime tagasi väljareklaamitud söögikohta. Välimus lipsas aga teenindavalt sektorilt eest... Puuvilja magustoit näiteks hõlmas endast nelja punast apelsiniviilu (mis nende kaitseks olid aga väga mahlased ja head). Kõhud täis, jalutasime veel mõne hetke Mükeene põhitänaval, külastades paari suveniiripoodi ning silmitsesime sealset elu ja olu. Mina sain sõbrapildi kohaliku VW helesinise bussiga ning Argol õnnestus kusagilt näpata ka üks lõunamaine apelsin, mis oli üks paremaid ja magusamaid, mida ma kunagi saanud olen.

Enne kui võtsime sihtpunktiks Epidaurose, sõitsime läbi linnast nimega „Argos“, kust Argo sai kätte oma kohustusliku fotojäädvustuse. Lisaks proovisime leida teed ühe mäe otsas oleva kindluseni, kuid pidime kahjuks viimase külastamise mõttest loobuma ning leppima asjaoluga, et õiget teeotsa meil seekord ei õnnestunud leida. Epidaurosesse, täpsemini Ligouriosse, jõudsime õhtupimedas. Tundus, et olime taaskord hotelli (seekord siis hotell Avaton) ainukesed külastajad. 3 toa asemel andis personal meile valida hoopis nelja vahel, nii et jaotus toimus esmakordselt 2+2+3+3 süsteemil. Hotelli toad paiknesid kahel tasandil, alumistel tubade sissepääsud toimusid kõik eraldi ustest õuealalt ning tubade ees laius suur roheline siseõu.

Hotellitoas käib usin blogimine, taustaks muusika ja kerge jutuvadin. Otsustasime siiski väikese õhtuse kokkusaamise teha. Olja ja Minea jagasid lahkelt oma päeval soetatud veini, mis selgus, ei olegi nii väga vein – nimelt oli selle valge veini liiginimetus „Retsina“ ning tegu oli veini ja männivaigu ühise kooslusega. Ma jääks siiski edaspidi lihtsalt veini juurde... 

Foto: Argo Ingver

Foto: Kadri Mets

Foto: Kadri Mets