11.aprill

Apollonia Hotel – ühine hommikusöök rõdul – aeganõudev teekond Ateenasse – Hotell Soho otsimine (ghetto) – Tubade vahetus – Kesklinn – Hadrianuse kaar, Zeusi tempel – Akropoli jalamil olev mäenõlv – juba tuttav restoran Akrpoli jalamil – viimane metroo, sihtpunktiks Hotell Soho

Ärkasin hommikul esimesena ning otsustasin eelviimast Kreeka päikselist hommikut nautida meie suurel rõdul. Tasapisi liitusid minuga ka teised värskelt ärganud.

Oli ülimalt mõnus lihtsalt istuda, vaadata mägesid, hingata Kreeka päikselist õhku.... lihtsalt nautida selle sõna kõige otsesemas mõttes.

Hommikul oli ühine söömaaeg rõdul - pita leib, kohalik sink ja juust, banaanid, crossantid, kohv... Mmmmmm.

...Muusika ja päikseline rõdu, neiud kleitides ja kerged puusanõksud.

Ja nüüd „sammud“ Ateena poole. Kui ülimalt kahju, et meil on seda paradiisi veel vaid 1 päev järgi jäänud.

S a   o l e d   p ä r i s   k e n a   tü t a r l a p s . . .

Hilisõhtu (kl 1:04)
Start Varkizast oli paljutõotav, kuid paraku soe auto ja liikuv ümbrus ei töötanud minu heaks – lugesin minuteid ja sekundeid, millal ükskord taas värske õhu kätte saan. Ilmselt eelmise õhtu veinid ja väsimus tegid minuga oma otsustuskindla töö.

Hotelli otsimine oli omamoodi väljakutse, kuid lõpuks me sinna kohale jõudsime – hotelli ees kükitas läbisegi kriminaalse välimusega seltskond ning aega parajaks tegevad politseinikud. Viimaseks hotelliks Ateenas oli Hotel Soho. Tegu oli äääärmusliku ghetto piirkonnaga – ma arvan et me ei saanudki lõpuni aru, kui äärmuslikus piirkonnas me viibisime ja liikusime. Hotelli tuba läks meie puhul paraku vahetusse – toas oli väljakannatamatu kanalisatsioonikas üleval. Ka teine tuba pidi taotlema endale uut tuba, nende puhul ei õnnestunud lihtsalt ust lukust lahti keerata. Hotell leitud, toad olemas, suundusime kesklinna.

Kesklinnas võtsime ette esimesel päeval lühidalt kohtutud Hadrianuse kaare ja Zeusi templiga. Taaskord oli sissepääs prii (meile kui Euroopa Liidu liikmesriigi tudengitele). Valisime meelepärased kohad kus skitšeerida ning asusime tööle. Mõne aja möödudes tuli meil aga leppida tõsiasjaga, et paraku jäävad need joonistused lõpuni lõpetamata, kuna juba lähenes meile taaskordne vilega tädi hüüdes „We closed! Stand and go away!“. Kell oli saanud kolm ning otsustasime uurida, kas meil õnnestub ehk külastada ka Agoraad ja Stoad. Paraku olid ka need kella 15st kinni pandud (mis oli meile parajaks pettumuseks). Niisiis kuulasime ära viimased ettekanded ning suundusime seejärel linna peale. Istusime tunnikese jagu Akropoli jalamil väikesel kivisel künkanukil, kus nautisime ilma, vaateid ja seltskonda. Seejärel suundusime suveniiride-poodide tänavale vanalinna, mis oli selline ehtne mõnus turistikas. Lisaks on vanalinnas leiduvad majad palju hubasemad ja meeldivamad, kui ülejäänud linnapildis nähtav hoonestus.

Liikusime kokkulepitud ajaks juba tuttavasse söögikohta, mida külastasime ka esimesel Ateenas viibitud õhtul. Meid tunti naerulsui ära ning tervitati rõõmsalt tagasi. Tellisime õhtusöögiks traditsioonilised Kreeka toidud, mis olid tõsiselt maitsvad ja hõrgud ning muidugi juba harjumuspäraseks saanud valge veini. Maja kulul toodi meile lauda veel 2 liitrit valget veini ning magustoit – olime siiralt meelitatud kreeklaste lõunamaisest lahkusest.  Ilmselt tundsid nad, et vajame esimese õhtu lõbusa meeleolu saavutamiseks nende mõningast lisaabi. Paraku oli meil käsil aga viimane õhtu ning ilmselt oli meie esimese õhtu lõbus olemine asendunud mõningase reisilõpust tingitud vaoshoituse ja sisemise nukrusega. Ometi oli meil väga vahva õhtu – vaatasime üle sketšid, kiitsime, arutasime ja avaldasime oma arvamusi. Enamik meist võtsid viimase metroo, et seigelda tagasi hotelli. Jõudes ghettosse, hoidsime kotid tugevalt enda ligi ning liikusime tihedalt koos. Jõudsime õnnelikult hotelli, peale mõningast väikest ekslemist. 

Nüüd oleme tagasi oma hotellitoas, käib kiire päevamuljete ülestäheldamine ning jutuvadin koos mõningase kurbustundega lahkumise ees...

Foto: Kadri Mets

Foto: Kadri Mets

Foto: Olja Fomina

Foto: Kadri Mets