9.aprill

Epidaurose teater – Napfplion (Palamidi kindlus + Bourtzi kindlus saarekesel) – Ateena – Aristoteles Hotell

Hommikul dussi alla polnud võimalik minna kuuma vee puudumise tõttu; seega piirdus hommik vaid hommikusöögiga, peale mida oli antud start Epidaurose teatrile. Kuulasime Olja kajavat ettekannet, peale mida võttis igaüks endale aja sketšimiseks. Erinevalt hulkuvatest koertest, pidime siinkohal rinda pistma karja erinevat värvi ligitikkuvate kassidega. Ilm oli mõnusalt päikseline ning tänu varajastele tundidele olime esimesed (ja ainukesed) turistid (veel); lisaks meile oli seal vaid seltskond töömehi. Sulev võttis välja ka oma suupilli ja lasi meil nautida selle pilli kaja antiikse ning suursuguse Epidaurose teatri istmetel. Akustika selles teatris oli tõepoolest suurepärane - saime selles kõik veenduda, seistes all kesksel kiviplaadil ning demonstratiivselt kõneledes. Tunne oli nagu oleksid astunud klaaspurki ning seal omaette kõnelenud - vaid selle vahega et kõik teised kuulsid selgelt ära, millest vähegi rääkisid.

Edasi võtsime suuna Nafplioni peale, kus Sulevi sõnul on üks külastamist väärt saareke ning kindlus...

_____________________
Külastasime Nafplioni - super!!!

Nafplioni jõudes oli meie esimeseks vaatamisväärsuseks Palamidi kindlus. Kindlus kõrgub ca 200 meetri kõrgusel Nafplioni linna kohal ning selle veneetslaste rajatud kindluse ehitusaeg jääb 18 sajandi algusesse (seega pisut uuem objekt võrdluses meie senikülastatud kaunite antiiksete varemete kõrval). Võtsime kindlusega tutvumiseks mõnusalt paraja aja, mille vältel vaadete ja muljetega tutvuda ning leida endale meelepärane koht, kus sketchbookile kasutust leida. Ilm oli tõeliselt suurepärane – mitte ühtegi valget pilvevatti taevas.

Peale sääraseid hingematvaid vaateid ning usinaid käeharjutusi, leidsime, et meie kõhud vajaksid hoolitsust mõne hea toiduroa kujul ning oleks tark otsus leida mõni meelepärane söögikoht, kus seda teha. Valituks osutus lõpuks üks kiirtoidu restoran tänava ääres, millel käis parajasjagu hoogne tee-ehitus. Nagu hiljem selgus, oli kiirest toidust asi kaugel. Tellimused sisse antud (paljud meist otsustasid pita leiva kasuks), jäime oma paljulubatud kiirtoitu ootama. Kuigi enamik meist said selle siiski lõpuks kätte, pidi Argo kurvalt leppima faktiga, et koostöö moodsa tehnika ja aeglasevõitu lõunamaise teenindaja vahel pälvis tema tellimuse ununemisega. Arupärimise peale lubati, et 15 minuti jooksul on ka viimasel grupiliikmel toitukord nina ees – kuid sedasama kinnitati meile ka paraku 20 minuti möödumisel. Niisiis oli meie kiire peatus kestnud juba oma tunnikese jagu. Et aega mitte rohkem kulutada, nõustus Argo oma kauaoodatud prae kaasa võtma ning seda sööma teel meie järgmise sihtkohani – väike saareke, mille hõlmab täielikult enda alla kindlus nimega Bourtzi.

Kindlus jättis endast tõeliselt maalilise mulje, olles täielikult veega ümbritsetud ning nähes välja nagu hästikaitstud keskaegne printsessiloss. Sõit sinna kestis vaid mõned loetud minutid, seega annab see aimdust sellest, et pikka rännakut ei pidanud ette võtma ning saareke oli tegelikult rannikule väga lähedal (kusagil 400 meetri kandis, kui ma ei eksi), olles kaunilt vaadeldav ka maismaa piirilt ning varasemalt külastatud Palamidi müüride vahelt. Jõudes paadikesega saarele, teatas merekaru meenutav paadikapten, et meil on kindlusega tutvumiseks aega vaid vähesed 20 minutit ning seejärel algab sõit tagasi. Olles pisut ehmunud taolisest kitsast ajapiirangust, võtsime nõuks näha nii palju kui võimalik – nii me siis tormasime – väledalt nagu aasia turistid – läbi kindluse, pildistades kõike võimalikku alustades loksuvast lainetusest ning hingematvatest avanevatest vaadetest kuni kindlust ehtivate lilleõite, metallist uksedetailide ning müürikivideni välja, lootes ülesvõetud jäädvustusest seda kõike hiljem uuesti imetleda.

Kindlusega ehitud saareke nähtud, kuulutas Sulev välja vaba aja, nautimaks kunagist Kreeka pealinna – Nafplioni – just selliselt, nagu igaüks seda õige(ma)ks peab. Otsustasime jalutada mööda rannikut ning kogeda paljureklaamitud „extremely beautiful“ vaadet ning tuleb tunnistada, et me ei pidanud pettuma. Rannikult viis iga natuke asja tagant väike trepike alla vee äärde, kus sai leida endale meelepärase kivinuki, kus istuda, mõnuleda ja varbagi vette pista. Promenaad kulges lõpuks ühe kivise rannani, kus võtsime aja, et lihtsalt istuda ja vaikselt Kreekal endast läbi lasta voolata. Kuna tegu oli tõeliselt sõnukirjeldamatu kohaga, siis usun et siinkohal lasen sellel väitel iseenda eest rääkida.

Nafplioni turgutavad mälestused enesesse talletatud, seadsime ninad tagasi Ateena poole. Ööbimiskohaks oli taaskord esimesest ööst tuttav Aristotelese hotell. Otsustasime parkida ennast kohe hotelli ette, et asjad võimalikult valutult tubadesse transportida. Sulevil õnnestus astuda kergesse dialoogi hotelli ees asuva puuga – õnneks tipnes see vaid miniatuurse mõlgiga. Kogu selle sehkendamise käigus, nagu hiljem selgus, kadus aga Sulevi kaamera koos reisi viimaste piltidega...

Hotellist öeldi meile, et autode jätmine tänavale terveks ööks selles naabruskonnas ei ole ilmselt kõige mõistlikum idee, millele tulla. Niisiis tuli kasutada lähedalasuva tasulise parkimismaja teenust. Autod pargitud, kodinad toas, tekkis meil mõte võtta metroo ning külastada taaskord kesklinna – kuna aga väsimus hakkas meis kõigis järjest enam võimust võtma, otsustasime kohaliku supermarketi ja sealse veini kasuks. Veetsime õhtu taaskord Argo ja Sulevi toas, mis oli parasjagu suurem, kui meie naridega pisikesed toad, et meid kõiki kenasti ära mahutada. Muljetasime Kreeka üle, taustal jooksid meeleolukad pildid esimesest õhtust Ateenas ning kerge muusika...

PS. Otsa eest tuleb nahka:)) Mõnuga!

Foto: Kadri Mets

Foto: Minea Kaplinski

Foto: Kadri Mets

Foto: Argo Ingver

Foto: Minea Kaplinski

Foto: Minea Kaplinski