5. aprilli varahommik Aristotelese Hotellis

Eile tegime tutvust kohaliku veiniga. Seltskond oli lõbus, vein mekkis hästi ja tegi vaguratest eestlastest avatud hingega lõunamaalased. Koht, mis oli selle õhtu oluliseks võtmeelemendiks oma odava majaveiniga, oli üks kohake Akropoli jalamil. Imeline vaade, mõnus atmosfäär, hea vein. Õhtu lõpp on hägune...

Eilse seisuga nägime ära vaid Akropoli jalami - jõudsime sellega tutvuma natuke liiga hilja ning teeme täna sellega uuesti proovi. Istusime Dionysose teatri istmetel ja nautisime olustikku. Meeleolu-muusikat Akropolile lõi kohalik tänavamuusikute-trio, kelle looming oli lihtsalt kirjeldamatult mahe ja kõrvale mõnus kuulata.

Tunnikese pärast on hommikusöök ning peale seda seame ennast lahinguvalmis taaskord Ateenat avastama minema.

Seniks aga... järgmise sissekandeni.

5. aprilli (hilis)õhtu

Hotell Aristoteles – Ateena Akropol – Zeusi tempel ja Hadrianuse kaar – Rendiautod – sõit mööda kiirteed Delfisse –Delfi – Hotell Athina

Hotelli (Aristoteles Hotel) hommikusöök oli üllatavalt kõhtutäitev - just täpselt nii palju, et meie poolpidused kõhud ära täita ning meid piisava uue energiaga varustada.  (Tagantjärele võib ilmselt tunnistada – hea et meil võrdlusmomenti tol hetkel veel käepärast polnud)

Kuna check-out oli kl 12, saime loa jätta oma kohvrid hotelli keldiruumidesse - seniks kuni uuesti Akropoli avastama asusime. (Selgus, et värske peaga on metroojaama oluliselt keerulisem leida, kui eelneval õhtul). Jõudes Akropoli juurde, seadsime sammud sissepääsu suunas - seekord oli seal aga masside kaupa turiste (tsisteerides Sulevit: "kus lasteaed maha põles?" andes mõista, et me saime kuulda laste lakkamatut kisa ja hõikeid).

Akropol ise - no... jah. Palju tellinguid, kraanasid ja puurivaid masinaid. Palju rahvast! Natuke varemeid. Mu kujutelmas nägi see ehk pisut suurem välja - ilmselt piltide ja skeemide tõttu, mida eelnevalt näinud olin. Algsetest hoonetest on seal hetkel "püsti" vaid Parthenon, Erehchteion, Nike tempel ja Propülee. Teatritest (mis olid ühed mõjukamad objektid emotsionaalselt) nägime Dionysost ja veidi uuemat ja agaramalt taastatud Odeionit. Ilmselt suurim efekt mis Akropol mulle jättis, oli dooria sammaste massiivsus. Ka sealsete teiste varemete mastaapsus selgub tegelikult neid ise alles kohapeal nähes. Sketsisime Kadriga enamjaolt Erehchteioni juures ja kandis. Ilm oli vahelduva pilvisusega ja tuuline. Ilmselt oli see ka üks põhjustest, miks me ei tundnud päikese kõrvetavat toimet oma nahal. Nägu ja käed (see osa mis jaki käistest välja ulatus) on värvunud praeguseks kenasti punaseks.

Peale Akropoli tegime söögipausi, mille vältel leidsime Kadriga imelise kiirtoidukoha ning tegime tutvust Kreeka kohaliku tänavatoiduga – ehk pita leib kana souvlaki või gyrosega – mmmmmm...! Olles kõhud parajalt täis tankinud, seadsime sammud Zeusi templi juurde, mis aga selgus, oli selleks päevaks juba suletud. Võtsime rendiautod (Sulevi, Anneli ja rendikoha otsimine oli ka paras trall omaette) ja nii võis alata meie ralli Delfi suunas. Mägede lähenedes läks meel aina rõõmsamaks - kohalejõudes selgus, et Delfi on (eriti Ateenast tulles ja selle suurlinnaliku slummiga võrreldes) idülliline väike mägiküla oma nikerdatud rõdude ja väikeste tänavatega. Emotsioon on muhe ja mõnus; tekib tunne nagu oleks sattunud kusagile vahemereäärsesse Itaalia külakesse. Kõik tundub nii hurmavalt maaliline ja muinasjutuline. Hotell (Hotell Athina), kus ööbime, tundub olevat väike perefirma, mis annab sellele kohale vaid hubasust juurde; pererahvas ise on kreeklastele omaselt külalislahke ja sõbralik. Toad on rõdudega; alumise korruse toast avaneb miljonivaade mäele, orule ja kaugemal olevale järvekesele. Sõnukirjeldamatu. Võib öelda küll, et Delfisse jõudmine oli päeva tipphetk.

Õhtune söömaaeg oli samuti ühes pere-restoranis, kus olime suure saali ainukesed kliendid. Sõime, jagasime päeva muljeid ning arutlesime oma päeval valminud sketside üle. Mu enesekriitika küll materdas mu visandatud teoseid, kuid kuuldes Sulevi tagasisidet, olin ma siiralt, ent meeldivalt üllatunud ning ilmselt andis see ka uut jõudu ja (enese)kindlust järgmiste sketside kallale asuda.

Nüüdseks oleme tagasi oma tubades, väsinud tänasest pikast päevast - kuid seda vaid positiivses mõttes. Blogime ja tunneme rõõmu pehmetest vooditest ning horisontaalsest asendist.

//Just juhtus väike vahejuhtum dušši, väikese rätiku ja sillerdava ihuga, mis andis meie õhtu lõpetuseks mõnusa naeruteraapia... Ma ei saa seda siinkohal paraku edasi anda - tervitaks lihtsalt Annelit! //

Seniks aga - järgmise sissekandeni.


Ateena:

Foto: Argo Ingver

Foto: Kadri Mets

Delfi: 

Foto: Kadri Mets